„Armastada, see tähendab kellegagi kokku jääda.
Armastamine tähendab paigalejäämist ka siis,
kui iga su rakk ütleb: „viska varvast”.”
Clarissa Pinkola Estés
„Naised, kes jooksevad huntidega”

Armudes loodame, et oleme püüdnud kinni suure kala, mis täidab täielikult isu armastuse järele. Aja möödudes kaotavad mõned kalad aga oma värskuse. Nad ei lõhna enam nii hästi ning söönuks ka ei saa. Siis minnakse uuesti kalale. Sealjuures märkamata, et see kala, mida peeti vanaks, võis olla soove täitev kuldkala.

Suhte üheks õppetunniks on armastada enda ja teise luukeresid, mis kapis lõugu lõgistavad. Need luukered kipuvad just siis kapist välja tulema, kui suhe on armumisest küpsem ning me tunneme end turvaliselt siis, kui suhtes on kõik hästi. Armudes keerame kapi ukse alati lukku, kuid armastades laseme kontrolli lõdvemaks.

On uskumus, et tülid ja konfliktid viivad millegi lõpuni. Teatud mõttes vastab see tõele, sest tülide käigus läheb alati miski liikvele. Iseküsimus on, kuidas paar muutusesse suhtub. Mõnikord muutus lõpetab ja mõnikord alustab. Hirm konfliktide ees tuleb eelkõige kodudest. Viisist, kuidas konfliktidesse ja nende lahendamisse on suhtutud. See, et kahe inimese vahel tekib erimeelsusi, on eluterve! Kätust kinni hoides ning kõigega ühel meelel olles hakkame inimestena suhtes oma arengus taanduma. Suhe on võimalus mõlemal edasi kujuneda. See võib tähendada, et su kaaslane kutsub sind aeg-ajalt duellile, provotseerib või õrnalt tõukab, kuna sa ise ei julge hüpata.

Hingesugulus ei ole ainult roosamanna, vaid usalduse õppimine ning julgemine tuua oma luukered valguse kätte. Usalduses peitub armastus. Alati on risk, et teisele ei sobi sinu mineviku haavad ja teod. Kuid riskimata loobume juba eos võimalusest saada kontakti millegi tõelisega. Armastades piirid hägustuvad. Need sulanduvad teise inimese piiridega. Siis saab sinust teie ehk minast meie. Ei ole minu, vaid meie otsused ning valikud. Armastuses on arvestamine, alistumine, natuke rohkem tegemist, kui muidu viitsiks. Armastuses on vastutulemist, andmist ja vastuvõtmist. Just nende piiride hägustumise pärast tuleb suhtes olla teadlik. Me võime tulla teisele liiga palju vastu või teha asju, mis meile ei meeldi, sedasi Iseennast mitte armastades – muutes end suhte ohvriks.

Üks minu suhte kuldreeglitest on, et ära tee kunagi midagi nii palju rohkem, et sa jääd partnerilt vastuteenet ootama. Siis on su tegevusel vale taotlus ning valedel põhjustel kipuvad tulema soovimatud tagajärjed. See kuldreegel kehtib ükskõik millise (suhe laste, töökaaslaste, sõpradega), mitte ainult romantilise suhte puhul.

Täiuslikku kaaslast võime jäädagi otsima, sest täius saab eksisteerida ainult meis endis. Sellisel juhul otsime oma kaaslasest projektsioone ning ei luba tal olla tema ise, armastades oma ootuseid. Sedasi armastame seda, mis on meie meeles ilus, aga mitte südames. Aga ka siin tuleb olla enda soovidest teadlik.

Teatud inimesed ei sobi kokku ja nii ongi. Või kasvatakse üksteisest lahku, näiteks kui valunivoo ületab rahunivood. Kui lepime millegagi, mis pole meile hea, siis tuleb endale küsimusi esitada. Minu kogemus on, et siis on enamjaolt põhjuseks väärtusega seotud uskumus. Näiteks: ma pole väärt paremat meest/naist, kes mind ikka tahab vms. Usu mind, tahab küll!

Väikese tüdrukuna lugesin muinasjutte ilusatest pühendunud printsidest ning täiskasvanud naisena olen vaadanud fi lme armastusest esimesest silmapilgust ja võin piinlikkusega tunnistada, et see on aidanud mu meelel luua arusaama suhetest. See nõuab suurt kohalolemist, et end maa peale tagasi tuua. Ma ei tõuse iga päev üles, ripsmed värvitud ning föönisoeng peas. Mu kaaslane ei too mulle iga päev lilli ega vii mind ro mantilisele paradiisisaarele, mida ta juhuslikult omab. Ma tõusen meigita, juuksed sassis. Ja mu elukaaslane ei viitsi kitarri saatel mulle voodisse süüa tuua. Meil kõigil on minevik, koos sinna löödud haavadega. Küps hing mõistab seda ning usub, et igat haava on võimalik terveks ravida. Ta ei otsi oma kaaslas(t)es valuvaigistit.

Reageerides oma kaaslaste luukeredele, reageerime tegelikult oma minevikule. Ükski reaktsioon ei baseeru tühjal kohal, vaid meie endi kogemusel. Igale meie reaktsioonile on meie sees oma lugu ning taust. Kui su paarilise kapis on mõni luukere, mis hirmutab sind, siis tasub tähelepanelikult ka oma kappi piiluda. Kipun arvama, et sinugi kapis on üks sarnane. Võta seda kui kingitust, mitte põhjust kannad välkudes minema jooksmiseks.

Paarisuhtes olles võtame end alasti. Selles alastuses on sügavus ja erilisus. Ühised saladused muudavad suhte eripäraseks.

[box class="info"]Kui su sooviks on leida endale kaaslast, kellega oma luukeresid jagada, siis kirjuta üles kõik omadused, mida see inimene võiks omada, ning loe need igal õhtul enne magama heitmist endale kõva häälega ette. Ühteaegu täna universumit selle inimese eest. Lõpuks ütle Iseendale, et oled valmis seda inimest oma ellu vastu võtma nüüd ja kohe.

Lisaks jälgi, et see voodipool, kus too inimene magama peaks, on asjadest tühi (seal ei vedeleks pooleliolevad raamatud vms) ning teda ootaks tema padi. Vaata, et su kodu oleks valmis võtma vastu uut inimest. Kui su kapp on pungil riideid täis, siis kuhu tema oma riided panna saaks?

Loo oma kodus tema jaoks ruum.[/box]