My friend told me that our mutual friend, who lived half a year in a Costa Rica made dreadlocks. Afterwards they nagged a long time that how is it possible that I believed that story? First he was a half bald and he would have never done that!

The other situation was in Karam Kriya lesson where one of my classmates said that she listens my questions and ask herself, why she doesn’t ask those and she understood that she just believes and that is it, without any doubts.

What is the difference between those two seemingly dissimilar situations, where in one case I believed without hesitations and the other with hesitations? It was about trust. What made the difference was my inner archetype with whom I was connected. With my friends I was the Innocent – childish and in the other situation I was connected with my mind, the King, rational part of me, who likes to compartmentalize.

How many times in a day do we allow ourselves to be free and innocent and just trust? And how many times in a day do we try to compartmentalize and rationalize? Do you have a balance between trust and distrust?

I lacked this balance. And there still is so much more distrust than trust in me. Everything seems rather suspicious and I look most of the things from a distant. And it is not that I don’t want to be part of life, but it’s more that things seem unsafe. I suspect people dignity, benevolence, loyalty, stories you hear, intuition, signs, etc. This drives you to the point where you don’t trust life at all, not to mention you don’t trust yourself.

These dissonants takes you to the point where there is no room for miracles. Miracles happen if we are relaxed and trusty, there where we believe. If a child sees a fairy, she will not start to accuse herself being mad, but she talks about it to everybody. It is us, the grown-ups who try to convince her that she was dreaming. But isn’t it a wisdom to aknowledge that we don’t know nothing, even if we think we do? If I don’t have experience with fairies, then it doesn’t mean they don’t excist. The only thing what I can be sure of is that I lack this experience. And somehow someone else has this. Maybe instead of calling someone insane we should ask from ourselves, if fairies excists, then why do they show themselves to others and not me?

You need to train your childishness. Wouldn’t you rather live in trust than a distrust?

[box class="info"]If we don’t believe ourselves, then we don’t believe that we are able to change something at all. Then you live like Alice in Wonderland, who doesn’t try, because she doesn’t believe impossible things. If you believe yourself, then you are able to take charge of your life and be capable like the queen to do before the breakfast at least six magnificent changes in your life.[/box]

[box]Kui sa ei usu Iseendasse, siis sa ei usu mitte millessegi. Mäletad, kus sa lapsena uskusid päkapikke, seda, et nukud elavad öösiti oma elu, seitsme maa ja mere taha ning kangelastesse ja kollidesse. Sa ei mõelnud sellele, et need tegelased või kohad oleksid ime, vaid need olid üks osa sinu maailmast. Siis polnud midagi võimatut, saada astronaudiks või kunstnikuks. Sa olid võimeline kõigeks ja kõigiks. Kuhu kaotame oma usu? Kas me ei usu sellepärast, et imesid ei juhtu? Või ei juhtu imesid sellepärast, et me ei usu?

Mulle tuli meelde situatsioon, kus mu sõbranna rääkis meie sõbrast, kes pool aastat Costa Rical elas ja lasi teha endale rastapatsid. Pärast nad norisid mind pikalt, et kuidas ma küll ometi sain sellist asja uskuma jääda!? Esiteks oli ta poolkiilakas, teiseks poleks antud sõber iial sellist asja teinud!

Teine situatsioon oli seotud Karam Kriya ehk kundalini jooga numeroloogia koolitusega, kus üks mu kaaslastest ütles, et ta kuulab minu esitatud küsimusi ja pärib endalt, et miks tema taolisi ei esita? Ja ta sai endamisi arutledes pihta, et ta lihtsalt usub ja kõik, kõhklemata.

Mis vahe oli neil kahel pealtnäha väga erineval olukorral, millest üks pani mind kahtlemata uskuma ja teine kahtlema? Jõudsin sõnani “usaldus”. Vahe oli selles, millisele arhetüübi (või alaisiksusega) ma parasjagu ühenduses olin. Sõpradega olin ühendunud selle osaga endast, kes tundis vabalt, lõdvestunult, mõnes mõttes lapsikult. Teises olukorras olin kontaktis oma meelega, analüüsivõimega, selle osaga, kellele meeldib seoseid luua ning lahterdada.

Kui palju me oma päevast lubame olla endil vabad ja süütud ning usaldada? Ja kui palju me oma päevast oleme aheldatud oma süsteemsusesse ning püüame kõigele põhjendusi leida? Kas meie päevas valitseb tasakaal usalduse ja usaldamatuse vahel? Minu arvates on täiskasvanuna kuidagi eriti kerge kaduda oma mõistuse käärude vahele.

Minul see tasakaal puudus. Usaldust oli ikka oluliselt vähem kui usaldamatust. Pigem tundus kõik kahtlane ja ma vaatasin enamus asju distantsilt. Ja ma tahtsin elus osaleda, kuid millegi pärast tundusid paljud asjad ebaturvalised. Kahtlesin inimeste aususes, heatahtlikkuses, truuduses, pakendites, mida püüti poes müüa, juttudes, mida kuulsin, sisetundes, sünkroonsuses jne. See pidev kahtlemine viis mind sinnani, kus ma ei usaldanud üleüldse elu, rääkimata siis Iseendast.

See sama dissonants usalduse ja usaldamatuse vahel viib inimese olukorda, kus imedele ei jää ruumi. Imed juhtuvad seal, kus ollakse lõdvestunud ja usaldatavad, kus usutakse! Kui laps näeb metshaldjat, siis ta ei hakka ennast süüdistama hullumeelsuses, vaid ta räägib sellest vaimustunult kõigile. Need on täiskasvanud, kes topivad lapse meele kastidesse ning veenavad teda, et ta nägi und. Kuid, kas see pole mitte elutarkus tõdeda, et tegelikult me ikka ei tea mitte midagi, isegi, kui me arvame, et teame kõike? Kui mul endal puudub kogemus haldjatega, siis see ei tähenda, et neid pole olemas? Ainuke asi, milles ma saan kindel olla on teadmine, et minul see konkreetne kogemus puudub. Ja millegi pärast kellelgi teisel see on. Kas teise hulluks tembeldamise asemel ei võiks ma endalt küsida, et kui haldjad on olemas, siis miks nad näitasid end kellelegi teisele ja mitte kunagi mulle?

Lapselikkust tuleb taastreenida täiskasvanuna. Kui välismaailm on meie sisemaailma peegeldus, siis ausalt öeldes tahaksin elada maailmas, mida usaldan maailma asemel, mida ma ei usalda.

Kui ma ei usu endasse, siis ma ei usu ammugi, et olen suuteline midagi muutma. Sel juhul elan nagu Alice, kes ei proovigi, kuna ta ei usu võimatutesse asjadesse. Kui ma usun endasse ja sellesse, et olen võimeline oma elu juhtima, siis suudan, nagu Kuningannagi enne hommikusööki vähemalt kuut suurepärast muutust oma ellu t(l)uua.

Usalduse puudumine viib selleni, et sul tekib vajadus kontrollida kõike ja kõiki enda ümber. Tegelikult on nii, et iga inimene vastutab oma tunnete, mõtete ja sõnade eest ise. Kontroll teiste üle on illusioon.

Tehnika 266: ”Ei ole mõtet proovida,” ütles Alice, “see ei ole võimalik uskuda võimatutesse asjadesse.”
“Ma julgen väita, et sa ei ole piisavalt harjutanud,” ütles Kuninganna. “Kui mina sinuvanune olin, harjutasin ma alati pool tundi päevas. Vahel jõudsin ma juba enne hommikusööki vähemalt kuut võimatut asja uskuda.”
Lewis Carroll, “Alice peeglitagusel maal“.[/box]